2021 aasta mesindushooaeg
2020 aasta sügisel läks talvituma kokku 15 peret. Nendest 9 olid täissuuruses tootmispered ning 6 tükki 4-raamilised idupered. Kuigi paaril perel oli sügisel päris suur lestasus, tulid kevadesse kõik pered. 4-raamiliste perede pärast oli hirm ehk kõige suurem. Nimelt kasutan Honey Paw penoplastist iduperetarusid, millel on umbne põhi. Tarude müüja enda kogemus oli selline, et umbse põhjaga oli talvekadu nende tarudega ca 45%. Samas muidugi ei tea kui suur roll oli perede hukkumises umbsetes tarudes ning kas ehk mängisid seal rolli veel mõned teised tegurid.
Mina tegin nii, et lõikasin taru põhja augu ning katsin perforeeritud roostevaba plaadiga. Suvise kile asemel panin katuse alla lisaks tuuletõkkeplaadi. Igal juhul tundus, et see lahendus toimis. Mõni pere oli kevadel ehk natuke suurema hulga langetisega ning selle võrra ka veidi nõrgem kui teised.
Kõige väiksema hulga langetisega idupere
Kõige suurema hulga langetisega idupere
Selgelt kõige kiirema arenguga olid 5 penotarudes olevat peret. Aprilli viimasel nädalal avastasin, et peredel oli juba kitsaks jäänud ning korpuse alla oli juba mesilastest pisike kobabr tekkinud, mis tähendas, et tuli kiirelt ühe korpusega laiendada. Pered talvitusid kõik langstroth’i korpuses ning laienduseks viskasin alla ühe farrar korpuse.
Idupered ning paar peret, mis oli jäänud veel lamavtarudesse, arenesid suhteliselt aeglaselt. Oma rumaluses olin alahinnanud kuklaste võimalikku mõju iduperedele ning seeläbi kaotasin 3 pisikest peret. Avastasin, et tarudest 100-200 m kaugusel oli 2 kuklaste kolooniat ning 3 pisikest peret hävitati kõigest paari päevaga! Valus õppetund, aga seeläbi ma ei alahinda neid enam. Kui on oht kuklaste rünnakule, siis tuleb tegutseda viivitamatult ning viia kas pered mujale või kasutada sipelgapulbrit.
Vaatamata küllaltki pikaks veninud kevadele saabus ootamatult aga väga soe ja paraku ka kuiv suvi.
