mesindusest kanaari saartel – Külas Tenerife ökomesilas
Kuna talveperiood on mesinduses teatavasti veidi rahulikum aeg, mil mesinikul õnnestub hetkeks jalad seinale visata, siis sai perega käidud veidi pikemal puhkusel Tenerifel. Loomulikult ei saanud ma jätta võimalust kasutamata ning uurisin lähemalt kuidas toimub mesindamine Tenerifel ja Kanaaridel üldiselt. Selleks külastasin ühte Ecoalpispa mesilat.
Nagu nimi viitab, on tegemist mahedalt majandava mesilaga. Mesila asub Tenerife saarel Icod de los Vinos piirkonnas. Vastu võttis mind mesila perenaine Natalja, kes praktiliselt üksinda majandab umebas 200 mesilasperega. Vestlusest selgus siiski, et päris mahedaks nad oma toodangut siiski nimetada ei saa, kuna ümber on mitmesuguseid põlde, kus ei viljeleta mahepõllumajandust.
Lennuavade ette paigaldatud lestapüünised.
Kuigi ametlikult mahemärgist nad kasutada ei tohtinud, püüti kõiges muus järgida mahemesinduse juhiseid. Tarud loomulikult puidust, kasutusel mahevahast kärjepõhjad, lisatoit tehtud mahesuhkrust. Varroa lesta tõrjuti Apiguard geeliga (toimeaineks tümool) ning spetsiaalsete lestapüünistega, mis olid asetatud tarude lennuavade ette. Selliseid püüniseid nägin mina esimest korda, mistõttu uurisin lähemalt, millega tegu ja kui hästi toimib.
Püünised on toimivad põhimõtteliselt nii, et kui mesilane tuleb tarru sisse või läheb välja, siis peab ta pugema läbi pisikeste harjaste vahelt. Harjased siis peaks mesilase turjal oleva lesta sealt maha pühkima, kes omakorda kukub valgesse plastikanumasse, mille põhjas õliga niisutatud lapike selleks, et lest sealt tagasi tarru ronida ei saaks.
Harjaste all olevast pilust poevad mesilased läbi
Sellel püünisel on paraku ka omad puudused, mistõttu saab seda kasutada vaid täiendava meetmena ning sügisesest lestatõrjest see siiski ei päästa. Nimelt pühitakse lestad maha ainult mesilase seljast. Kõhuloogete vahel olevad lestad jäävad siiski alles. Teine probleem on see, et püünis ei lase leskedel tarust välja lennata kuna nad lihtsalt füüsiliselt ei mahu harjaste vahelt läbi, mis
Vaatasime põgusalt ka ühte tarru sisse. Kuigi käes praktiliselt talveperiood ning väljast toitu peale eriti ei tule, olid mesilased väga rahulikud. Umbes nagu Eestis peakorje ajal kui mesilastel ei ole muud mõttes kui vaid nektarit tarru tassida. Selleks, et pere nälga ei jääks, oli peredel peal kandi. Normaalsuuruses pered olid kõik ühel 10-raamisel langstroth korpusel. Kuna aastaringselt on ikkagi võrdlemisi soe, siis mesilasema ei lõpeta siin kunagi munemist. Tõsi, talveperioodil loomulikult see väheneb, aga päris sellist pikemat pausi nagu meil Eestis, Tenerifel pole.
Vasakul 10 raamiline langstroth taru, paremal pisemad, iduperetarud.
kohalik tumemesilane
Nii nagu meil Eestis räägitakse tumemesilasest, räägitakse seda ka Kanaaridel. Siiski on tegemist üksjagu erineva tegelasega kuivõrd Kanaaridel ning Eestis valitsev kliima ei ole eriti võrreldav.
Kanaaride tumemesilasele on kirjelduse järgi harjunud saartel valitsevale vahelduvale kliimale (nn mikrokliimad). Tema juured ulatuvad Aafrikasse ning oma olemuselt on ta rahulik (ei kipu eriti nõelama) ning püsib hästi kärjel. Miinuseks võib pidada ehk madalamat tootlikust pere kohta (~20kg) kui levinumad rassid/tõud. Tõsi, koloonia ise on juba oluliselt pisam kui näiteks itaalia või buckfasti mesilasel ulatudes suvisel perioodil 30000 isendini. Viimane olevat ka üheks peamiseks põhjuseks, miks on saartele teisi tõuge sisse toodud.
Ecoalpispa mesila on üks paljudest mesilatest, kus keskendutakse tumemesilase säilitamisele. See tuli mulle mõnevõrra üllatusena, sest ma ei oleks arvanud, et Tenerifel õnnestub säilitada tõupuhtust ilma kunstliku viljastamiseta. Tean, et La Palma (üks kanaari saartest) on nn Kanaaride tumemesilase kaitseala ning sinna on praktiliselt keelatud sisse viia teisi tõuge. Küll aga ei ole minu teada piiranguid teistel saartel, sealhulgas Tenerifel. Peetakse seal nii itaalia kui ka Buckfasti kui ilmselt ka mitmeid teisi mesilasi. Kuna saar on suhteliselt suur ning asustus küllaltki tihe, siis jääb mulle mõnevõrra selgusetuks, kuidas on võimalik seal pidada ainult nn puhtaid Kanaaride tumemesilasi ilma, et erinevad rassid ja tõud ei seguneks. Kui uurisin, kuidas nad tõupuhtust hoiavad, siis põhimõtteliselt öeldi, et vaadatakse värvi järgi. Kui ilmub sekka kollast, siis praagivad selle pere välja. Emasid eraldi ei kasvatata, vaid lastakse perel vajadusel ema ise ära vahetada või siis kasutatakse sülemikuppe. Kusjuures segapaarumist nad ei kartvat, kuna ühe kilomeetri raadiuses olevat samuti vaid mesininud, kes peavad samuti Kanaaride tumemesilasi. Lisaks ostetakse aegajalt emasid sisse. Kuivõrd puhast tõugu tumemesilastega on sellisel juhul tegemist, ei jõudnud uurida.
Paraku ei tekitanud kuuldu minus see sügavat usku, et selliste mesindusvõtetega õnnestuks säilitada Kanaaride tumemesilast selle originaalsel kujul. Teadupärast lendab mesilasema paaruma siiski oluliselt kaugemale kui 1 km kaugusele oma tarust. Pigem usun, et tegu oli ikkagi segunenud tõugude ja rassidega, mis tõsi küll, kandsid selle piirkonna nn tumemesilasele omistatud iseloomujooni ning oma värvuse poolest olid nad tõesti tumedad. Paraku aga mitte tumedamad kui mõned kraini või buckfasti mesilaspere.
Hilisema uurimise käigus selgus, et minu teooriat toetab ka Gran Canaria ülikooli poolt läbi viidud uuring, mis tuvastas, et puhtaid Kanaaride tumemesilasi leidub siiski vaid La Palma saarel.
Mesi
Kuigi Tenerife on suuruselt võrreldav Saaremaaga, siis maitsete osas tundub selgemini eristuvaid maitseid märksa rohkem kui meil. Tõenäoliselt see tingitud erinevatest Tenerifel valitsevatest mikrokliimadest. Näiteks lõunas on aastaringselt soe ja väga kuiv. Põhja pool ning mägedes jällegu oluliselt niiskem.
Kohaliku mee hind on selgelt mõnevõrra kallim kui meil.
